«

»

sept
02

Raske, kuid lennundusest palistatud tee Akadeemiasse õppima

Huvi lennunduse vastu sai alguse juba enne gümnaasiumisse minekut. Suur soov piloodiks hakata on mind saatnud juba viimased neli-viis aastat ja iga aastaga aina tugevamini. Tallinna Reaalkooli gümnaasiumisse sisse astudes oligi mul juba plaan paika pandud, et pärast selle kooli lõpetamist lähen ma Eesti Lennuakadeemiasse õhusõiduki juhtimist õppima.

Abituuriumi lõpul lõi aga enesekindlus kõikuma, kui matemaatika eksam ei läinud just kõige paremini ning pingereas olin ma algul 43. Ning teades, et akadeemiasse saab ainult 10 inimest õhusõiduki juhtimise erialale sisse tekkis väike hirm. Kuid see haihtus, kui pärast psühholoogilisi katseid ning kutsesobivustesti tõusin 21. ning pärast vestlust 8. kohale. Tervisliku kontrolliga tõusin pingereas veel kaks kohta, viimaks 6. kohale. See päev, kui sain teada, et olen Lennukadeemiasse vastu võetud, oli imeline.

Pisut piloodiks saamise kadalipust:
Esimeseks vooruks oli pühholoogilised katsed, kus iga kandidaat pidi google docsi vahendusel vastama umbes 300le küsimusele. Küsimused olid seinast seina, „kas sa lähed kergelt närvi?“ „Kas sulle meeldivad suured peod?“ „Kas sa oled kunagi rikkunud mõnda seadust?“ Paljud neist kordusid mitu korda. Igale küsimusele sai vastata: jah, pigem jah, ei tea, pigem ei, ei. Selle vooru ajal jooksis ikka juhe vahepeal täiesti kokku, no mida vastata näiteks küsimusele, kas sulle meeldivad suured peod?! Kuid õnneks läbisin ma selle kenasti ning pääsesin edasi. Pärast selle vooru läbimist jäi kandidaate alles umbes 80, kes pääsesid edasi järgmisesse vooru.

Teine voor oli kutsesobivustest. Pidin hommikul varakult Tartusse sõitma, et päev läbi teste lahendada. Testid olid iseenesest väga põnevad. Oli nii joonistamist, mälu, IQ, loogika, peastarvutamise kui ka füüsika(mehaanika) alaseid küsimusi ja ülesandeid. See päev oli üsna pikk; paar tundi tuli lahendada ülesandeid millele järgnes umbes kümne minutiline paus ning seejärel tuli uuesti mõned tunnid teste lahendada. Sellest voorust kutusti järgmistele katsetele ainult umbes 40 kandidaati.

Edasipääasenuid ootas ees sisseastumiseksam. See koosnes kahest osast, esimene, kirjalik osa kestis umbes pool tundi. Seal uuriti kandidaadi teadmisi Eesti Lennuakadeemiast, selle õppekavast ja muust taolisest. Teine osa oli vestlus. Vestluse pikkus oli umbes 30 minutit ning seal selgitati välja kandidaadi motivatsiooni ja tahe õppida antud erialal ning uuriti austa, kust tuleme, miks just lennundus, kas kopteri või lennuki piloot jms. Vestlusel istus minu vastas komisjon, mis koosnes neljast liikmest. Vestlus sujus palju pingevaesemalt kui arvata võisin, kõik komisjoni liikmed olid väga toredad ja lahedad inimesed.

Viimaks, meditsiinilisse komisjoni kutsuti 13 kandidaati. Mul õnnestust saada kohe esimesel päeval (koos lennujuhtidega) tervislikule kontrollile. Tervislikus kontrollis tehti mitmeid erinevaid uuringuid ja analüüse, et välja valida need, kes sobivad pilootideks. Pärast med komisjoni edukat läbimist jäi oodata kuni Lennuakadeemia teatas SAISi vahendusel sissevõetavate nimekirja. Kui nägin end lõpuks kuuendal kohal olin väga väga heas tujus!

Gümnaasiumi kõrvalt oli esimene suurem samm lennunduse suunas osavõtmine loengukursusest „Sissejuhatus lennunduserialadesse“, mille raames käisin kaks kuud järjest Tallinnast igal laupäeval toimuvatele loengutele. Selle loengukursuse käigus omandasin ma väga palju algteadmisi lennunduse kohta. Loengukursuse jooksul sai käidud lennundusmuuseumis. Saime kõik proovida sealse simulaatoriga lennata ja katapuldiga end inimkuulina tunnetada. Märkimisväärselt äge oli ka lennuakadeemia simulaatoriga lennata ning seal lasnamäe kanalisse hädamaandumine teha.

2013 ja 2014 aastal käisin lennupäevadel, kus mul on õnnestunud lisaks vabatahtliku töö kõrvalt lennukeid eriti lähedalt näha ja katsuda. Üks vingemaid seiku oli lend Piirivalve kopterisalga Agusta Westland 139′ga. Erakordselt meeldejäävat õhušõud korraldas ka Jurgis Kairys, kahekordne maailmameister vigurlennus.

Kevin (paremal) koos kaastudengi Annika ja Jurgisega

Olen alustanud purilennuki piloodiloa omandamist Ridali lennuklubis. See on ka üks paeluv ettevõtmine, mida soovitan kõigile noortele, keda huvitab lennundus ja lennuki juhtimine. Purilennukil küll ei ole mootorit, kuid seda ehtsamalt toob ta piloodini lendamise tajumise ja tunde. Samuti tulevad purilennus omandatud oskused kindlasti kasuks kolmanda kursuse lennupraktikas.

Kevin Ridali lennuklubis Kevin Ridali lennuklubis

Lisaks eelnevale viisin end gümnaasiumiajal kurssi erinevate Eesti lennundusettevõtetega käies neis töövarjuks. Estonian Airi külastades sain CRJ900 cockpitis Kopenhaageni reisi kaasa lennata. See oli üks parimaid päevi mu elus ja andis juurde motivatsiooni pingutada sarnase tuleviku nimel.

Kevin Estonian Airis töövarjuna

Lennuliiklusteenindus ASis käisin kahel korral: esimesel korral lähilennujuhi töövarjuna ning teisel korral E-AIPi juhatuses. Lennujuhi töövarjuks olemine oli väga põnev. Sai nähtud palju lennukeid, viidud end kurssi pilooditöö teise poolega ja kuulatud ehtsat raadiosidet.

Kevin LLTs töövarjuna

Sel suvel õnnestus mul Balloon Tallinna pardale vanemlennuoperaatriks saada. Hiiglasliku (22,28 m. diameetriga) ankurdatud heeliumpalliga on võimalik tõusta kuni 120m kõrgusele Tallinna kohale. Gondlist avaneb võrratu vaade linnale ja merele. Töö, mis on küll esmapilgul vaid kõrguse poolest lendamisega seotud, on täitnud mu ootusäreva suve suurepäraste vaadetega ning saatnud mind teekonnal akadeemiasse.

Balloon Tallinn vanalinna kohalt vaadatuna

Kevin Uke
PIL

Permanent link to this article: http://propeller.eava.ee/2014/09/raske-kuid-lennunduse-palistatud-tee-akadeemiasse-oppima/

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>