«

»

märts
06

Raamatukoi nurk – Teo Krüüneri meenutused “Kuidas minust hävituslendur sai?” 7. osa

Need olid rasked ajad professionaalsetele sõjaväelastele, kui kahtluse alla pandi isegi nende patriootlikkus ja eestimeelsus. Alles kolonel Aleksander Einselni määramisega kaitseväe juhatajaks, hakkas kõigi väeliikide harmooniline areng ning ettevalmistused NATOsse astumiseks, mis hiljem meie suureks rõõmuks ka teostus.

1992. aasta alguses määrati mind endise NSVL sõjaväeobjektide ülevõtmise riikliku komisjoni esimeheks ning just sellega tegelesin kuni 1994. aastani. Selle aja jooksul saatsin ma Eestist välja üle 25 sõjaväeosa (kui võtta arvesse ka väiksemad sõjaväeosad, sellised nagu radarpostid, kullerposti väeosad, jne). See oligi minu peamine töö operatiivosakonnas. Võtsin vastu enamasti neid sõjalisi objekte, mis olid seotud  lennuväega, välja arvatud Tapa inseneripataljon, mis ka muidugi  asus Tapa lennuväljal.

 Vastavalt Eesti Ülemnõukogu otsusele oli kogu endise NSVL relvajõudude varandus, mis asus Eesti territooriumil, kuulutatud Eesti Vabariigi omandiks. Teisest küljest oli Vene relvajõududele, mis asusid Eesti territooriumil, antud käsk välja vedada kogu oma varustus vastavalt väljaveo ajalisele graafikule ning seega meie Ülemnõukogu otsust vene poolt  keegi ei tunnistanud. Nii et sellises legislatiivse konfrontatsioonitingimustes tuligi meie komisjonil  tegutseda.

Praktikas kujunes see välja nii, et kui vene pool pidas vajalikuks mingi objekt (baas) üle anda (st. kui oli enamjaolt kõik välja vedanud, mida sai), siis nad teatasid sellest meie kaitseministeeriumile ja pärast seda oli meie komisjonil võimalik pääseda vastavale objektile. Komisjoni koosseis oli paika pandud kaitseministri käskkirjaga. Kuigi seda nimetati riiklikuks komisjoniks ja sellesse komisjoni kuulusid kaitseväe esindajad ning kohaliku omavalitsuse vastavad liikmed, ei omanud see käskkiri mitte mingisugust juriidilist jõudu sellesse komisjoni määratud  kohaliku omavalitsuse liikmete suhtes.

Nii juhtuski, et kohaliku omavalitsuse liikmed mingisugusest komisjoni tööst osa ei võtnud. Mäletan, et Tartus tuli läbi käia ja kirjeldada vastavates aktides sadade objektide seisukorda ainult kahe inimesega:  mina kui komisjoni esimees ja kapten  Rein Seire, kui komisjoni liige!… Ülejäänud seitse komisjoni liiget kohalikust omavalitsusest ei pidanud seda vajalikuks ning ei suvatsenud komisjoni tööst osa võtta.

Eriti vajaka jäi keskkonna spetsialisti puudumine, sest meist  kumbki hr Seirega ei olnud keskkonnaspetsialistid. Muidugi pean ütlema, et neid keskkonnareostuste avastamisi meie poolt kartsid venelased kõige rohkem ning  nii mõnigi kord me kasutasime seda ära nii-öelda venelaste „taltsutamiseks“, lubades kohale kutsuda Tallinnast  looduskaitse spetsialistid.

Enamasti olid kõik objektid laastatud ning igasugused hooned  linnakute territooriumil rüüstatud ja väga halvas seisukorras. Kogu relvastus ja objektide sisustus oli, ma ütleksin, välja rebitud ja  minema  veetud.  Välja viidi kõik relvad, varustus ja tehnika, aga samuti  spetshoonete (remonditöökodade jne) sisustus. Nagu rääkisid kurjad keeled,  osa varustust pidi olema  lihtsalt maha visatud  teisel  pool Narva jõge. See oli ka hea, et nad oma relvastuse minema viisid, sest me oleksime enda jaoks teinud karuteene, kui oleksime selle endale jätnud ja oma  relvastusse sisse viinud. Sellega oleksime ennast seadnud sõltuvusse Venemaast. Oleks tekkinud  vajadus  nende käest osta tagavaraosi, kulumaterjale jne.

Enamjagu isikkoosseisust oli lahkunud ning järele olid jäänud ainult kõrgemalt tasemelt mingisuguse üleandmiskomisjoni ja  kohaliku tagalateenistuse esindajad. Need olidki need isikud, kes  parseldasid maha materiaalseid väärtusi kohalikele “saamameestele”, mida ei saanud Eestist välja  vedada. Venepoolne komisjon püüdis objekte  üle anda üldise nimekirja alusel, kus oli märgitud, et hoonete ja muude ehitiste seisukord on hea ja väga hea. Tegelikult, nagu juba  mainitud, olid seal järgi jäänud võib-olla ainult seinad. Oli näha, et mõned purustused olid tehtud sihilikult.

Muidugi me sellega leppida ei saanud ning nõudsime ühiselt koos venelastega  akti koostamist iga ehitise kohta eraldi. Kuigi see oli vastumeelt neile ja väga koormav meile, siiski pääsu ei olnud. Ja tõesti – päeval hoonete ja ehitiste „läbikammimine“ ning pärast tööpäeva lõppu paberite vormistamine. Kartsime, et kunagi tulevikus võib Venemaa esitada Eestile mingisuguseid pretensioone siia mahajäetud materiaalsete väärtuste kohta. Tõesti,  aeg-ajalt isegi praegu, võib kuulda mingisuguseid Venemaa poolseid selletaolisi väljaütlemisi!

Teo Krüüner Eesti Vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtul

Mõnes kohas , näiteks Pärnus, läks asi nii kaugele, et venelased, nendele kohase slaavi kättemaksukirega, hakkasid sihilikult nende poolt mahajäetavat vara hävitama.  Oli isegi situatsioon, kus oleks võinud tekkida tõsine relvakonflikt. Nimelt olid objektide kaitseks saadetud meie ajateenijad, üles ässitatuna kohaliku „kaitseliidu maleva „ (loe Kommer & Co.. Mõned teised nimed jätan siinkohal nimetamata!) „saamameeste“  poolt, võtnud öösel maha vene sõdurite valve ühelt veel üleandmata objektilt ja toonud nad kasarmusse enda „hoole alla“.

Sel ajal olid siis „kaitseliitlased“ (kui tookord neid nii üldse nii võis nimetada!), murdnud selle objekti uksed maha ning ära viinud teatud hulga kraami ja mingisuguseid sütikuid, millest venelased ei tahtnud kuidagi loobuda. Saanud sellest teada, kutsusid venelased Haapsalust kohale kaks autotäit automaatureid ning piirasid meie poiste kasarmu ümber.

Kui hommikul kohale jõudsin, oli situatsioon väga kriitiline. Saabusid kohale ka vene diviisikomandör kindral Abdruahhmanov ja meie poolt minister Andres Tarand. Eriti agressiivne oli kohaliku polgu komandör. Suutsime konflikti siiski lahendada ning edaspidi olin sunnitud „Kommer & Co“ lennuväljast kaugel hoidma. Tõesti paneb imestama, kuidas täisealised mehed kohalikust Kaitseliidu malevast võisid tegutseda nagu mingi röövlikamp! Üles kihutada noored sõdurpoisid ning siis ise salaja minna ladu röövima!… Kusjuures ise pärast seda sügavale peitu pugeda!… Kas need olid riigikaitsjad? Õnneks on sellised „saamamehed“ juba ammu Kaitseliidust minema löödud ning Kaitseliit on meie riigikaitse üks tugisammastest oma  patriootliku maine ja kaitsevõimekuse poolest.

Siiski peab  ütlema, et mitte kõik vene relvajõudude esindajad ei suhtunud tol ajal Eestisse negatiivsel. Mäletan, et külastades Ämari lennuvälja (see oli üks viimaseid üleantavaid objekte), ütles kohaliku polgu komandör polkovnik Kovaljov  (vist nii oli ta nimi), et annab meile üle lennuvälja sellises seisukorras nagu ta oli siis, kui polk asus seal. Kahjuks võttis hiljem selle lennuvälja üle tolleaegse Teede- ja Sideministeeriumikomisjon  ning pärast üleandmist kaitseväele jäi ikkagi alles ainult see, mis ei andnud rohkem sealt lahti “kangutada”…

Mõnikord tuli ette ka koomilisi ja humoorikaid situatsioone.  Üks nendest oli  Tartu lennuvälja ülevõtmise ajal. Nimelt oli meile kõigile tuntud Jüri Liim, temale omase käitumismaneeri ja ülisuure patriotistliku tegutsemisaktiivsuse mõjulotsustanud omal initsiatiivil, kellelegi sellest ette teatamata, kontrollida öösel Tartu lennuvälja objektide valvet. Muidugi nabisid meie sõdurpoisid Jürikese kinni ja panid ta kinni spetsiaalselt selleks ettenähtud ruumi luku taha.

Sõdurpoisid tegutsesid vastavalt garnisoni valveteenistuse määrustikule ja igasugused hr Liimi väited,  et ta on nö kõva mees ja Riigikogu liige jne jne ei aidanud. Ainult pärast isiku  täpset väljaselgitamist lasti hr Liim minema. See on musternäide sellest,  kuidas hüperaktiivsed inimesed võivad segada oma käitumisega teiste tööd või seada ohtu oma elu. Tõesti oli ju meil relvastatud valve ja samamoodi olid ka siin olevatel vene ohvitseridel isiklikud relvad (minu teada püstolid). Aga kui ta kuskil lennuväljal ringi kolades kuuli oleks saanud?….

See kõik oli tugevasti närvesööv ja raskesti talutav töö,  eriti kui arvestada seda, et komisjonil puudus vajalik transport, ööbimisvõimalused, oli puudu inimesi objektide valvamiseks ja muidugi ka igasugune hoolimatus kõrgemalseisvate instantside  poolt. Eriti selgesti hakkasin vahet tegema, mida tähendab tarkadega argumenteerida või lollidega vaielda. Kuigi mõnikord tunnustamise asemel sain „tänutäheks“ tunda kõrgemalseisvate  „asjapulkade“  käest ainult mingisuguseid ebamääraseid valesüüdistusi ja labast käitumist, olen ma siiski väga rahul, et suutsin Eesti riigi jaoks vähemalt niigipalju kasulikku ära teha.

Ja me kõik peame rahul olema ka sellega, et juba 1994. aastal lahkusid vene väed lõplikult  Eesti territooriumilt. Lõpuks pean veel  mainima (ja võib-olla isegi hoiatama!), et ikkagi väga valus oli vene sõjaväelaste  jaoks siit lahkumine. Kuskil  hiljem sattus minu kätte videokassett, kus oli üles rivistatud vene sõjaväe autokolonn ning selle taustal esines üks tehnilises riietuses mees,  kes hoiatas: „Küll me Eestisse veel tagasi tuleme!“

Teo koos abikaasa Olgaga Tartu Lennukolledži 15.aastapäeva ballil

Sellega lõppes minu töö Peastaabis ning järgnevatel aastatel pühendasin ennast Eesti õhuväe taasloomisele.

Teo

 

Lugupidamisega,
Teo Krüüner - Erukindralmajor

 

                             

 

 

Permanent link to this article: http://propeller.eava.ee/2014/03/raamatukoi-nurk-teo-kruuneri-meenutused-kuidas-minust-havituslendur-sai-7-osa/

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>