«

»

veebr
19

Raamatukoi nurk – Teo Krüüneri meenutused “Kuidas minust hävituslendur sai?” 6. osa

Kuigi see kõik täpselt nii ei olnud, tegin tõsise näo ja ütlesin: “Täpselt nii!“ Nähes, et lennuväelased on asunud ringkaitsesse ja teha ta midagi ei saa, järgnes temapoolne sõnadevalang igasuguste ähvarduste ja hirmutamistega. Hüpates oma musta teenistusmasinasse „Volga“ sajatas: „ Ma teile veel näitan, ma lasen teid kõiki aresti alla panna!“. Ja kihutas minema jättes oma isikliku „Volga“ koos praporštšikust autojuhiga  lennuväljale ootama.

Kuna situatsioon oli pingeline ja asi tikkus kahtlaseks minema, otsustasin helistada oma endisele ülemusele, sest minul ei olnud midagi karta midagi, aga asjad oleksid võinud halvaks minna polgukomandöri jaoks, sest tema  pidi ikkagi edasi teenima. Minu endine boss kindral Krasnorutski arvas kohe, et on vaja helistada otse  õhuarmee juhatajale. Arvatavasti oli armeejuhataja juba sellest „sõnalahingust“ informeeritud või tõesti jõudis see „zampoliit“ talle helistada, aga kui ma ta telefonile sain, ütles ta mulle kohe: „Kuule Krüüner, mis sa seal veel jageled, saada see punakindral p…., istu lennukile peale ja lenda oma Pribaltikasse!“

Pärast seda armeejuhataja minu „julgustamist“ tuli mul tõesti kõva tahtmine see „punakindral“ mahlakas venekeelses otsetekstis „sinna“ saata. Kuid kahjuks asjaolud ei lasknud mul seda „mõnu“ tunda, sest see zampoliidist „punakindral“ sõitis küll uuesti lennuväljale, kuid  masinast välja tulemata, viipas käega  oma isikliku auto juhile ja mõlemad autod kadusid lennuväljalt nii et tolm taga. Senimaani kripeldab veel hinges, et midagi „vajalikku ja tähtsat“ jäigi  tegemata …..!

Tagasi Eestis

Sellega lõppeski minu „lõplikult lõpuni viimata“ teenistus nõukogude armees ning juba 1991. aasta augusti lõpus saabusin Eestimaale. Endised sõjakomissariaadid veel töötasid ning pöördusin Tartu sõjakomissariaadi poole, et mulle vormistataks kas või mingisugunegi pension, sest elada oli vaja ja perekond nõudis toetust. Ka eluase oli vaja perekonnale leida. Nii võttiski minu noorem õde minu perekonna elama enda juurde Ähijärvele Võrumaal.

Sel ajal oli alustatud hr Ants Laaneotsa juhtimise all kaitseväe kõrgema juhtimisorgani – Kaitsejõudude Peastaabi  (KJPS) moodustamisega.  Asusin tööle KJPS operatiivosakonda 16. detsembril 1991 vanemohvitserina – lennuväe peaspetsialistina. Kogu Peastaabi isikkoosseis oli väga kirju (muidugi mitte halvas mõttes!). Olid ohvitserid, kes juba ammu olid erus olnud, olid ohvitserid nooremleitnandist kuni polkovnikuni välja (vastavalt endise NSVL auastmete järgi), olid ohvitserid mitmetest väeliikidest ja allväeliikidest, oli ka ohvitsere erinevate riikide koolkondadega. Ainult mida ei olnud oli see, et puudus juhtimiskogemusega ohvitsere,  vähemalt väekoondise tasemel. Maksimaalne oli diviisikomandöri asetäitja tase ja kellel oligi armeetaseme juhtimiskogemusi, olid kuidagi kõrvale tõrjutud.

Sellest oli muidugi vähe riigi kaitsedoktriini väljatöötamiseks ja kaitsejõudude struktuuride ülesehitamise optimaalseks planeerimiseks. Kindlasti oli tol keerulisel ajal vaja kiiresti saavutada kas või mingisugunegi kaitsevõime, kuid samal ajal oli seda vaja teha läbimõelduna, kasutades kogu olemasolevat ajupotentsiaali ja militaarset kompetentsi. Mingisuguseid kollektiivseid ajurünnakuid sõjalise kaitse põhimõtete väljatöötamiseks kahjuks  ei toimunud. Kõik tegutsesid nö oma väeliigi piirides oleva teadmistepagasi järgi.

Kindral Karl Koller on öelnud: “Iga sõdur mõtleb tavaliselt ainult nii kaugele, kui suur on tema väeliigi relvade tegevusulatus ja nii kiiresti, kui see väeliik liikuda saab” Eks see tõde räägi paljustki meie tolleaegsetest „ponnistustest“ midagi korda saata. Millegipärast prevaleeris  kellegi pealesurutud arvamus, et meie riigikaitse ülesehitamisel peame järgima nõndanimetatud  „Soome malli“. Arvan, et  ka kõige elementaarsemate operatiiv-strateegiliste teadmistega militaarspetsialist saab sellest aru, et see, mis kunagi oli hea Soome jaoks, absoluutselt ei kõlba meie jaoks.

Teo koos kolleegidega Las Vegases

Hiljem, nii mõnigi kord,  kohtudes  Soome  kaitseväe kõrgema ametnikuga, olen esitanud neile intrigeeriva küsimuse, et kas nad peavad oma  riigikaitset piisavaks (kombates nende suhtumist NATOsse!),  oli nende vastus: „Aga ta oli jah!…“   Vägisi tikkusid meie riigikaitse ülesehitamise planeerimisel ennast vahele segama (ma ütleksin) „jefreitori sõjalise haridusega entusiastid“. Eriti palju oli neid poliitikute seas, kes igati proovisid alandada eesti  soost, kuid endises Nõukogude armees teeninud ohvitseride väärikust ja teadmisi ning kehtestada oma (militaarkaitse  spetsialistide seisukohast võetuna naeruväärseid!) arvamusi selles protsessis.  Eks see oligi rahvakeeles öelduna nn  „luuameeste poliitika“.

Asi läks isegi nii kaugele, et üks kaitseminister (nimesid nimetamata!) oli välja töötatud oma taktika -  „pauk vaenlase pihta ja ise ruttu põõsasse“!  Ja selle „taktika“ alusel nagu olekski olnud vaja üles ehitada kogu meie riigikaitse süsteem!…Absurd!  Kui mõelda isegi sellele, et selline „geriljataktika“ eeldas eelnevat vaenlase sisselaskmist meie territooriumile. Mis riigikaitse see siis oleks olnud? Olin ja olen alati olnud selle poolt, et ainuke meie julgeolekugarantii on meie NATO-liikmelisus. Võttes arvesse meie potentsiaali nii rahvaarvu kui ka majanduslikust seisukohast võetuna,  peaksime alla vanduma võib-olla isegi lätlastele, rääkimata siis juba Venemaast.

Ainult NATO rüpes saavutame me sellise hoiatusliku valmisoleku (mõnikord väga ebaõnnestunult kasutatakse sõna „hirmutamine“), mis hoiaks meist eemale meie arvatavad vaenlased.  Mitte ükski väikeriik üksinda ei ole võimeline ennast kaitsma vaenuliku suurriigi eest, sest alati kehtib üks printsiip: relvad ja kallaletungi meetodid valib alati agressor. Aga suurriigil on alati valida ründerelvi ja kallaletungi meetodeid palju rohkem kui väikesel riigil kaitserelvi ja kaitsevõimalusi. Kahjuks pean tunnistama, et see minu arvamus pidi tihti välja kannatama igasuguseid kriitilisi märkusi teatud asjaosaliste poolt, alates  mõnedest kõrgematest pagunikandjatest kuni kõrgemate riigikaitse juhtideni välja.

Kohtumisel Taani õhuväe ülematega

Jätkub…

Permanent link to this article: http://propeller.eava.ee/2014/02/raamatukoi-nurk-teo-kruuneri-meenutused-kuidas-minust-havituslendur-sai-6-osa/

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>