«

»

veebr
12

Raamatukoi nurk – Teo Krüüneri meenutused “Kuidas minust hävituslendur sai?” 5. osa

Lõpetasin Tšernigovi Kõrgema Lennuväe Lendurite Kooli hävituslendurina 1966.aastal. Kooli lõpetamisel omistati mulle lendur-inseneri diplom. „Tänutäheks“, et lõpetasin kooli cum laude, jäeti mind pärast lõpetamist  samasse kooli teenima lendur-instruktorina (kuigi vastavalt teatud seadustele oleks nagu olnud vaba valiku õigus oma töö tulevase asukoha suhtes!). Nii, et unistused tulla Eestisse haihtusid lõplikult.

Teenisin Tšernigovi lennukoolis kuni aastani 1980 mitmetel ametikohtadel, alates lendur-instruktorist kuni lennueskadrilli komandöri asetäitjana ning lühemat aega  ka aerodünaamika kateedri nii öelda „lendava õppejõuna“ ( kellelegi tuli Moskvas pähe, et aerodünaamika kateedris peab olema ka üks tegevlendur-õppejõud).

1980. aastal suunati mind teenima Ida-Saksamaale, teenides alates eskadrilli komandörist kuni polgukomandöri asetäitjani. Seoses Saksamaal teenimisega, meenub mulle üks mäletamistvääriv seik. Nimelt, külastades Vernoihhen’i lennuvälja, kutsus kohaliku polgu komandör mind lendurite söökla ühte tuppa lõunat sööma, mis kunagi oli olnud herr Göring’u söögituba ning kus olid säilinud selle toa tolleaegse sisustuse mõningad  elemendid. Nii, et mul oli „au“ istuda toolil ja lõunastada laua taga, millel kunagi istus ja lõunastas reichsmarssal herr Göring!

Olles kogu oma eelneva teenistusaja läbinud kohtades, mis olid geograafia seisukohast võetuna nii öelda „soojad kohad“ (Ukraina, Saksamaa), siis otsustati (Moskva) õigluse jaluleseadmiseks ja minu „karastamiseks“ saata mind Taga-Baikali sõjaväeringkonna Stepi lennuväljale. See lennuväli asus ca 200 km Mongoolia piirist ning lähim enam-vähem alevi suurune asustatud punkt asus 50 km kaugusel. Kui Saksamaalt lahkudes oli seal õhutemperatuur  kuskil pluss 10 kraadi juures, siis saabudes Stepi sõjaväelinnakusse oli temperatuur miinus 46 kraadi. Tõesti karastav! Kuid inimeseloom on juba selline, et  harjub kõigega ja ka kohaneb igal pool.

Mõne aja pärast veendusin, et midagi katastroofilist ei olegi ja elada (kui nii võib öelda!) teatud mööndustega, võib ka siin. Ainult, et siin kehtisid omad ellujäämise reeglid. Näiteks oli tabav ütlemine: siberlane ei ole see, kes külma ei karda, vaid see, kes sooja oskab hoida! Autode klaasid olid kahekordsed, et sõidu ajal ära ei külmuks. Pikemaid sõite talvel võis ette võtta vähemalt kahe autoga grupis. Teenisin selles garnisonis 7 kuud, algul polgukomandöri asetäitjana, siis  polgukomandöri kohusetäitjana ning pärast seda viidi mind üle Taga-Baikali sõjaväeringkonna 20. Õhuarmee staapi, mis asus Tšitaa linnas, hävituslennuväe peainspektori kohale.

Minu ülesandeks oli kureerida nelja hävituslennuväe polku , kusjuures kaks nendest asusid Mongoolias. Hiljem edutati mind samas staabis hävituslennuväe osakonna ülema asetäitjaks. Mõne aja möödudes, kui toimus vägede äratoomine Mongooliast, kaotati ka hävituslennuväe osakond meie staabis ning mind määrati 20. Õhuarmee taktikalise väljaõppe teenistuse ülemaks. Minu ülesandeks sai osalemine igasuguste õppuste planeerimises  ja organiseerimises õhuarmee ja sõjaväeringkonna tasemel ning taktikalise väljaõppe teostamise järelevalve diviisides.

Lõpetasin teenistuse endise Nõukogude Liidu relvajõududes 1991. aastal polkovniku auastmes. Kuigi rapordi lahkumiseks kirjutasin juba 1990. aastal, siis keerulised asjaajamised Moskvas võtsid aega peaaegu ühe aasta. Minu äratulek nõukogude sõjaväest langes kokku väga äreva ajaperioodiga – Nõukogude Liidu, kui riigi agooniaga. Tahes-tahtmata tuli iga päev olla ärevil, sest mine tea missuguse pöörde situatsioon oleks võinud võtta, eriti putši ajal.

Mäletan aegu kuskil 1990. aasta keskpaigas, kui hakkasid saabuma meie staapi NLKP Keskkomitee nõnda nimetatud salajased kirjad, milles materdati Balti vabariikide rahvaid ja  juhtkonda, kes olevat maha müünud meie rahvaste „helge tuleviku loomise üllad ideed“ ning asunud „separatistlikule taganemisteele saastades oma rahva meeli  ja toetades meie ideoloogiale vaenulikke ideid“, jne, jne.  Eriti “pihta said“ nendes kirjades Balti vabariikide  ülemnõukogude presiidiumid (eriti Eesti) ning nende esimehed  (hr. Arnold Rüütel  jt.), samuti väga negatiivselt arvustati vabariikide partei keskkomiteede esimesi  sekretäre (hr. Vaino Väljas). Kahjuks ei kuulnud ma ühtki halba sõna nendes kirjades ei hr. Mart Laari ega isegi hr. Lennart Meri kohta, kes ju pidavat olema just need, kes meile iseseisvuse ja vabaduse tõid (?)…

Seoses järjekordse salajase kirja avaliku lugemisega kinniste uste taga toimus minu jaoks üks naljakas seik. Kindlasti olin ma nende kirjade ettelugemisel väga kentsakas situatsioonis. Ühelt poolt tundsin oma hinges suurt rõõmu sellest, et see meil Eestis toimub, kuid teisest küljest ma ei saanud kuidagi seda selle auditooriumi ees lasta välja paista auditooriumis, kus oli vähemalt neli kindralit,  kümmekond polkovnikut ja veel terve rodu  alamas auastmes tegelasi.

Kord taolise kirja lugemisel pöördus äkki kuidagi heatahtlikult salakavala naeratusega minu poole armeejuhataja kindralpolkovnik  Bednov: „ Kuule Krüüner, mis sul seal kodumaal toimub?“ Vastasin teeseldud ükskõiksusega, et ei tea, ei oska öelda. „Tead mis“, jätkas ta, „anname sulle ühe diviisi heade lennukitega  ja mine löö seal kord majja!“  Vastasin: „Aga kas mind tohib selles usaldada?“ Selle peale puhkes kogu saal naerma, eesotsas armeejuhataja endaga. Ainult sõjanõukoguliikmele (loe, õhuarmee juhataja asetäitjale poliitalal) see armeejuhataja nali ja minu vastus eriti ei meeldinud.

See oli aeg, mil armee parteitegelased hakkasid kaotama oma võimu ja mõju. Juba 1990. aasta lõpus hakati pilduma parteipileteid vastavate parteiorganite laudadele ning 1991 aasta keskpaigas (eriti pärast putši) olid jäänud NLKP ridadesse ainult üksikud ideelised kommunistid. Nii tugevasti oldi tüdinenud sellest parteilisest „kasvatusest“, et liiga innukaid parteitegelasi hakati lihtsalt otsetekstiga saatma p……! Vähemalt nii oli see õhujõududes.

Mäletan ärevat situatsiooni, mis tekkis  putši ajal. Võib-olla tänu just sellele ei õnnestunud  kommunistidel taastada oma võimu, et sellel keerulisel ajal oli kaitseministriks õhuväemarssal Shapošhnikov, endine NL Õhujõudude  juhataja, kes ei lubanud selleks kasutada relvajõude. Esimese putšipäeva hommikul, kui olime tööle tulnud, kutsus meid kokku meie armeejuhataja ja palus meid mitte sekkuda mitte mingisugustesse poliitilistesse avantüüridesse, mida kohalikud parteitegelased või mõned teised impeeriumimeelsed võisid ette võtta.

Käsk oli tegeleda oma igapäevaste asjade ja töökohustustega. See oli marssal Shapošhnikovi soovitus, mille ta oli edastanud meie armeejuhatajale telefoni teel eelneval ööl.  Nii me meie õhuarmee staabis käitusimegi. Kahjuks käitusid teisiti Taga-Baikali sõjaväeringkonna staabi paljud tegelased. Kuna meie staabid asusid kõrvuti, siis minu 5. korruse kabineti aknast oli väga hästi näha, mis toimus „punapeade“ staabis.

Me kutsusime neid „punapeadeks“ sellepärast, et nende maaväe vormiriietuses oli väga palju punast värvi: pagunid, mütsid, lampassid, jne, samas olid nad ka „üliideelised“.  Nende staabi õuel käis aktiivne tegevus, olid mingisugused täisvarustuses rivistused, autod vedasid mingisuguseid koormaid, jne.  Pärast räägiti, et neil olid omal initsiatiivil organiseeritud mingisugused nõukogude võimu taastamise löögigrupid, kes ootasid ainult käsku ülevalt poolt. Nagu hiljem teada saime oli sellesse avantüüri ikkagi ennast sisse mässinud ka kaks meie staabi ohvitseri.

Eriti ebamugavalt ja ebakindlalt tundsin mina ennast. Sest kui riigipöörde korraldajatel oleks läinud korda võim enda kätte saada, oleks minutaolistel Baltikumi esindajatel, kes püüdsid lahti saada Nõukogude armeest ja lahkuda oma kodumaale, vist küll kehvasti läinud. Olin ju ikkagi „reetur“ ja „reeturliku rahvuse“ esindaja. Kuid kõik läks nii hästi, mida isegi paljud ette ei arvanud. Mäletan, kui toimus minu ärasaatmise „tseremoonia“ lõpupiknik kauni Ingoda jõe kaldal. Mind olid saatmas kolleegid, sealhulgas ka kaks kindralit (üks nendest sai hiljem Ukraina Õhujõudude ülemaks).

Rääkisime paljudest asjadest ning mitte ükski minu kolleegidest ei teinud etteheiteid ei Eesti rahva aadressil ega ka minule isiklikult seoses Nõukogude Liidust lahkulöömisega. Kõik soovisid mulle jõudu ja edu Eesti rahvusliku lennunduse taastamisel ja arendamisel.

Ei sa ka mööda minna intsidendist, mis toimus minu lahkumispäeval Tšitaas. Seoses minu pensionile minekuga, andis armeejuhataja mulle loa auto ostmiseks, mille ma ka kohe ära kasutasin. Kuid auto oli vaja  Eestisse tuua. Kuna sõita oma ratastel läbi kogu Siberi oli väga ohtlik, siis otsustasin oma auto ära tuua lennukiga. Võtsin ühendust kohaliku transportlennukite polgu komandöriga, kes oli meeleldi nõus mind aitama. Ainult oli vaja oodata, millal mingisugune lend Euroopasse ette võetakse. Umbes nädala pärast helistaski mulle polgu komandör, et kahe päeva pärast toimub lend Valgevenesse Baranovitsi lennuväljale.

Nimelt oli juhtunud selline asi, et ühe teises polgu insener  alampolkovniku auastmes oli saanud ministri käskkirja alusel pensionile ning suurest rõõmust oli kõvasti oma kolleegidele  „välja teinud“ ja muidugi ka ise kõvasti võtnud. Kahjuks värske pensionäri süda ei kannatanud seda „suurt rõõmu“ välja ning hommikuks oli mees surnud. Nii otsustaski armee juhata anda lennuki tema surnukeha äratoomiseks tema kodukülla Valgevenesse.

Aga järjekord masinate äratoomiseks oli tohutu pikk. Et minu masin saaks selle lennuki peale, andis polgukomandör mulle nõu, et maksa mingi sümboolne summa transpordi eest polgu finantsosakonda ja järgmise päevahommikul hästi vara too oma masin lennuväljale lennukisse panemiseks. Nii ma tegingi ning peale minu auto ja surnukirstu mahtus lennukisse An-12 veel kaks autot. Siis äkki nägime kuidas meie lennuki juurde kihutavad hirmsa kiirusega veel kaks „Volgat“ , rikkudes igasuguseid lennuväljal kehtestatud kiirusepiiranguid. Osutus, et ka Taga-Baikali sõjaväeringkonna sõjanõukogu liige (millegipärast nad nimetasid end nii, olgugi et olid rahvakeeles lihtsalt „zampoliidid“, seekord siis sõjaväeringkonna juhataja asetäitja poliitalal) otsustas oma tuliuue „Volga“ kodumaile saata.

Nähes, et lennuk on juba täis laaditud, hakkas ta lennuki komandörile käsklusi andma, et see kiiremas korras laadigu vähemalt üks masin maha ja pangu tema „Volga „  peale.  Lennuki komandör muidugi vastas, et seda ei saa ta teha, kuna lennuplaan on ette valmistatud ja kinnitatud ning väljalennuni on jäänud väga vähe aega. Algas väike sõnasõda, ühelt poolt räige rünnak kindralpolkovniku poolt ning teiselt poolt sõjaväelisest eetikast ja subordinatsioonireeglitest kinni pidades veenev kaitse lennuki komandöri poolt. Õnneks osutus olema kohal ka kohaliku polgu  komandör , kes oli tulnud lennukit ära saatma ja  kes ka kohe vahele astus ning peamise löögi enda peale võttis.

Mina seisin natuke kaugemal kõrval ja alguses ei kavatsenudki vahele ei segada, kuna ei pidanud vajalikuks oma nina pista sõjaväelisse argiellu kuna olin juba erupolkovnik.  Kuid tundes, et asi tikkus muutuma skandaaliks ning nähes polgukomandöri abipaluvat pilku, astusin ka mina ligi ja ütlesin: „ Seltsimees kindralpolkovnik, te olete lennuvälja territooriumil ning siin kehtivad sellised reeglid, mis annavad õiguse lennuki lasti ja ülejäänud asjade suhtes otsustada just ja ainult sellel kapteni aukraadis oleval lennuki komandöril ning mingisugused väljastpoolt tulnud isikute käsud siin ei kehti“.

Muidugi see minu tiraadi viimane osa, et väljastpoolt tulnud isikute käsud ei kehti, ajas ta tõeliselt marru, sest oli ju harjunud Kommunistliku Partei nimel alati kõike ja kõiki käsutama. Kuna olin vormiriietuses, aga peale oli tõmmatud lenduri nahkjope, järgnes kohe  ärritav küsimus: „Kes sina siin veel selline …. oled?“ Polgukomandör , kartes et ma ütlen, et olen lihtsalt koju naasev lennuväe erupolkovnik, sähvas kohe vahele: „Seltsimees polkovnik on õhuarmee peainspektor ning on saadetud siia armeejuhata poolt kontrollima lennukite kaugreisidele lähetamist. Ja teil ei ole ka  tasutud teie auto transportimise eest!“.

Jätkub…

 

Permanent link to this article: http://propeller.eava.ee/2014/02/raamatukoi-nurk-teo-kruuneri-meenutused-kuidas-minust-havituslendur-sai-5-osa/

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>