«

»

jaan
08

Raamatukoi nurk – Teo Krüüneri meenutused “Kuidas minust hävituslendur sai?” 2. osa

Õnneks oli 1962. aastal ka Eesti NSV saanud kvoodi saata Tšernigovi Sõja-Lennuakadeemiasse (kohmakalt, kuid täpsemalt Tšernigovi Kõrgem Sõjalennunduse Lendurite Kool) osalema sisseastumise katsetele 4 kandidaati. Läbisin „valikukadalipu“ alates rajooni tasemest (12 kandidaati), siis vabariiklik tase (ca 50 kandidaati) ning üleliiduline  Tšernigovi Lennuakadeemias (ca poolteisttuhat kandidaati!). Vastu võeti 180 kursanti. Nendest lõpetas akadeemia nelja ja poole aasta pärast 85 hävituslendurit. Vastuvõtutingimused olid väga ranged. Eriti puudutas see arstlikku komisjoni. Kandidaadi  kehal ei olnud auku, kuhu sisse ei „kiigatud“ või ei olnud konti, mida läbi ei kombatud.  Peale selle keha- ja siseorganite (aju, südame, mao, jne.) funktsioonide katsetused. Koordinatsiooni ja ruumilise orientatsiooni katsetused, testid baro- ja surdokambrites. Paljud kandidaadid langesid välja psühhotestidest, mis olid väga mitmekesised ja keerulised. Väga sügavalt on mällu sööbinud vestibulaaraparaadi katsetused.

Selleks oli üles seatud nn. Hilovi kiik, mis oma füüsilise efekti poolest jäljendas sügavaid merelaineid.  Kuna kandidaadid tikkusid katsetustel väga tihti oksendama, siis oli nn. kiik üles seatud betoonaugu kohale, milles oli äravoolu toru ning kõrvale valmis pandud jäme veevoolik, et  kiirest ära koristada too ollus, mis katsetatavast võis välja tulla.  Juba sisenedes sellesse ruumi oli tunda tugevat okselehka, mis nii mõnelegi kandidaadile osutus saatuslikuks.

Peale arstliku komisjoni olid sisseastumiseksamid. Matemaatika suuline ja kirjalik, füüsika suuline ja kirjalik ning kirjand. Siiski balti vabariikidest tulnud mitteslaavlastel lasti kirjutada diktaat. Kui matemaatikas ja füüsikas tundsin ennast kindlana, siis diktaadiga oli muidugi keerulisem. Kuid ometi õnnestus läbida arstlik komisjon ja koguda niipalju punkte teooria eksamites, et  lülitati vestlusele kutsutavate nimekirja. Põhimõtteliselt see tähendas seda,  et 90% oled vastu võetud.

Oli ka selliseid, kes vestluse tulemusena osutusid mittekõlblikeks. Vestluskomisjon oli hästi informeeritud kõikide kandidaatide eluloost ja pattudest, kui need kellelgi olid. Selle eest hoolitsesid muidugi „teatud organid„. Kandidaatide nimekirjas oli palju neid, kes proovisid sisse saada juba mitmendat korda.  Mäletan, et üks Ukraina poiss sai sisse koos minuga alles kolmandal katsel. Tagasi vaadates kogu selle sisseastumise protsessi peale imestan isegi, kuidas mul see õnnestus. Aga igal juhul aeti pea paljaks ja anti kirsasaapad jalga ning seega olingi lennuakadeemia esimese kursuse kursant. Esimesel aastal oli õppimine väga raske ja seda just puuduva keeleoskuse pärast. Ega alguses loengute sisust eriti suurt arusaamist ei olnud, tuli ikkagi pearõhk teha iseseisvale tööle õppematerjalidega. Iseenesest ei ole ma tuupija tüüp, kuid seekord tuli küll kõvasti tööd teha raamatute kallal. Juba poole aasta pärast hakkas vene keel nii öelda vabamalt suhu tulema ning asi hakkas paremini edenema. Juba esimese kursuse lõpus läksid hinded heaks. Nii otsustaski „kursavana“ koos komsomoliorganisatsiooniga, et ma võiks ka edaspidi ka nii pingutada ja siis võin isegi akadeemia cum laude lõpetada.

Lendama hakkasin lennukil Jak-18A järgmise aasta mai kuus. See oli kolbmootoriga propellerlennuk, mis oli ette nähtud õppelendudeks, millega sai teha ka kõrgemat pilotaaži. Minu esimeseks instruktoriks oli väga tore inimene – Vitali Ivanovitš Tšuprinenko. Sellisena on ta meelde jäänud mitte ainult sellepärast, et ta oli minu esimene instruktor, vaid ka sellepärast, et ta oli tõeliselt hea pedagoog ja suurepärane lendur. Meie, lendurõpilased, austasime teda väga ja tema omalt poolt tegi selleks kõik, et meist saaksid korralikud lendurid. Oma elu esimest soololendu lennukil Jak-18A ja sellega seotud asjaolusid mäletan praegugi väga selgelt, kuigi sellest on möödunud nüüd siis juba peaaegu 46 aastat.

Minu „soolosse minek“ (lendurite släng!) toimus minu jaoks kuidagi ootamatult. Nimelt külastas meie laagrilennuvälja Ivangorodis üks kõva „äss-tuus“ polkovniku auastmes lennuarmee staabist, kelle külastuse eesmärgiks oli kontrollida meie lennueskadrilli lennupraktika läbimise edukust kursantidega, lennuõppe metoodikat ja veel kõike muud, mis „silma ette juhtus“.  Ja muidugi, nagu tolleaegses  sõjaväes kombeks oli, anda „väärtuslikke juhtnööre“ selle kõige parandamiseks ja parendamiseks , et täita Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei järjekordse istungi „ajaloolisi otsuseid“ meie „helge tuleviku“ nimel. Nii valitigi lennumetoodika kontrollimiseks välja kolm kursanti, sealhulgas ka mind, kes pidid selle mehega lendama minema. Mina pidin temaga esimesena lendama.

Muidugi, mis seal salata, põlved värisesid ja süda põksus üleliia, kuid lennu ajal kuidagi iseenesest  see kõik kadus. Tegin temaga kaks lendu mööda ringi, kusjuures teise ringlennu aja lülitas ta mul mootori välja ning ma pidin maanduma lennuväljale poolpõiguti lennurajaga ja ilma mootorita. Mis oli kõige hullem: ta ei rääkinud lennu ajal minuga mitte ühtegi sõna.

Maapeal, kui olin mootori uuesti käima saanud ja lennuki seisukohale ruleerinud ning niikaua kui ma mootorit uuesti seisma panin, oli ta tagumisest instruktorikabiinist kadunud. Nägin ainult, et ta seisis eemal teise lennuki juures ning teda „sõjaväeliselt väga tähelepanelikult“ kuulavad minu instruktor, lülikomandör ning eskadrilli komandör. Harilikult selline situatsioon, kus pärast lendu kursandiga suured ülemused kutsuvad enda juurde kohe instruktori ja ülejäänud seltskonna, aga mitte ei vii läbi debriifingut kursandiga sealsamas lennuki  juures, midagi head ei tõotanud. Nii ronisingi kabiinist välja, võtsin langevarju seljast ning  jäin koos teiste minu lennugrupi kursantidega ootama oma „saatust“.

Jätkub…

Permanent link to this article: http://propeller.eava.ee/2014/01/raamatukoi-nurk-teo-kruuneri-meenutused-kuidas-minust-havituslendurlendur-sai-2-osa/

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>