«

»

jaan
22

Raamatukoi nurk – Teo Krüüneri meenutused “Kuidas minust hävituslendur sai?” 3. osa

Umbes viie minuti pärast nägin,  kuidas minu instruktor, austatud Vitali Ivanovitš, suundub meie poole ja iga sammu tagant kuidagi kõrge kaarega laseb sülge läbi hammaste. Me teadsime, et kui ta niiviisi teeb, siis on tegemist millegi väga tähtsaga või on tõesti midagi väga kehvasti. Jõudes meie juurde kamandas kohe: „Teo, pane nüüd langevari uuesti selga ja istu kabiini!“ Arvasin, et olin eelmises lennus millegagi väga kehvaga hakkama saanud ning mulle on määratud mingisugused lisalennud piloteerimistehnika parandamiseks  Teadsin ka, et minu „väljaveo“ programmi ei ole veel täielikult lõpetatud ning on jäänud instruktoriga lennata veel rohkem kui tund aega piloteerimistehnika viimistlemiseks.

Aga kui olin kabiini istunud ja ennast rihmadega kinnitanud nägin, et minu Vitali Ivanovits ei kavatsegi endale langevarju selga panna ja minuga lendama minna. Vastupidi, pani instruktori kabiini kinni ja hakkas mulle seletama, kuidas ma peaksin arvestama tuulega maandumisel. Lõpetanud oma näpunäidete andmise ütles: “I vperjot, Teo!“ Ma veel küsisin: „Kas iseseisvalt va?“ Tema vastu: „Kas sa siis veel alles nüüd sellest aru said?“ Lükkas minu kabiiniklaasi kinni ja hüppas tiiva pealt maha. Nii siis toimuski minu „neuropsühholoogiline“ ja moraalne ettevalmistus esimeseks soololennuks.

Et lähen tegema oma esimest soololendu ning seoses sellega ka teatud „närvikõdi“, hakkasin tajuma alles enne stardirajale väljaruleerimist. Kuid juba stardi ajal ja lennus see kõik kadus ning esimest korda haaras mind ülim vabaduse, väärikuse ja sõltumatuse tunne. Mina lendan iseseisvalt: tähendab minust võib saada lendur!  Ka esimesed maandumised tulid hästi välja. Pärast kõvad käepigistused instruktori, lülikomandöri, eskadrilli komandöri poolt ning sõjaväelikult korrektne etteaste ja ettekanne kontrollijale, kes võttis vastu otsuse mind „soolosse saata“. Nüüd olid siis igasugused hingesöövitavad kahtlused oma võimetes möödas ja enesekindlust kui palju! Kuskilt leidsin jalgratta ning „kärutasin“  kiiresti lennuväljalt garnisoni, et tuua see kõik lennuväljale, mis kuulus“ väljategemise“ rituaali juurde: instruktorile ja lülikomandörile (salaja igaühele) pudel konjakit (ainult, et ülejäänud ülemused seda ei näeks!), teistele kvaliteetsed suitsupakid.

Teisel kursusel oli minu lennukitüübiks tšehhi (tookord Tšehhoslovakkia) päritoluga reaktiivõppelennuk L-29. Muuseas peab mainima, et kogu endiste Nõukogude Liidu ja sotsialismimaade lennukoolide ajaloos olime me esimesed, kes alustasid alglennupraktikat reaktiivõppelennukil. Minu instruktoriks oli Viktor Matvejevits Kolomitsev . Kindlasti iga piloot suhtub oma instruktorisse tänulikult ja heatahtlikult, kuid antud juhul on jäänud meelde ka mõningad asjad, mis olid selle mehe juures omapärased. Esiteks armastas ta kogu aeg korrata, et tema jaoks selles maailmas on tähtsad ainult kolm asja: tema naine, tema auto ja tema elukutse. Ülejäänu, tema arvamuse kohaselt, oli  kõik pask, kaasa arvatud ka meie, tema õpilased. Pärast temaga esmakohtumist saime igaüks täpselt teada, mida me üldse endast kujutame ….!

Karakteri poolest oli ta väga „kärtsakas“: kui midagi oli just mitte tema tahtmise järgi, siis sellele järgnes otsekohe tugev reaktsioon. Väga hästi mäletan üht episoodi veel sellest ajast kui ma olin esimesel kursusel ja lendasime  JAK-18 peal. Sel ajal oli Viktor Matvejevits ühe teise lennugrupi instruktor.

Selles grupis oli Laptsinski nimeline (eesnime ei mäleta) kursant, kes oma olemuse ja  käitumise poolest oli kuidagi lodev ja mõnikord vastutustundetu. Ükskord märkasime, et Laptsinski lennuk pärast kontroll-lendu instruktoriga ja maandumist  ruleerimisel kuidagi imelikult vingerdab ja isegi kergelt hüpleb.  Kui nad olid jõudnud lennukite seisukohale lähemale, vaatamata sellele,  et lennuki mootor töötas, oli kuulda instruktori tugevat ja valjuhäälset lennujärgset  arutelu  väga mahlakas ja ilmekas ning väljunditerohkes vene keelses  „lennundusterminoloogias“.  Eriti meeldejäävamad olid sellised väljendid ja mõisted nagu: „lendad nagu märg kana“, „maandud nagu vares sitahunniku otsa“, „ kas ema on sind seistes sünnitanud, et peast nii põrunud oled?“, ,, kus su ajud on, kas allpool vööd?“ ja nii edasi ja ikkagi samas vaimus. Kahjuks muidugi mõningad väljendid olid sellised, mis isegi praegu kirjapilti ei kannata!

Kuid sellega asi veel ei lõppenud!  Kui lennuk oli seisukohale ruleeritud ja mootor välja lülitatud, hüppas instruktor tagumisest (instruktori) kabiinist esimesena välja ning hapniku mask nagu hobusepiits otsapidi käes,  jäi lennuki tiival ootama, millal Laptsinski kabiini kupli lahti teeb, et talle siis selle maskiga tagant virutada. Kuid, nagu öeldakse, ega tola loll ei ole! Laptsinski taipas kohe, mis saatus teda oodata võib (arvatavasti ei olud see tal vist esimene kord! …) ja ei kavatsenudki kabiini lahti teha, vaid just vastupidi-  hoidis sisemistest käepidemetest kinni, et ka väljastpoolt seda lahti ei saaks teha.  Vaatamata Viktor Matvejevitsi karmidele nõudmistele. Umbes nii:“ Sa kuradi – selline ja selline- tee kabiin lahti!“, „Sa igavene tõpranägu jne……..! Ma käsin sul kabiin lahti teha!“.

Pärast umbes kümneminutilist stseeni sai Viktor Matvejevits  aru, et Laptsinski ei kavatsegi kabiini lahti teha ega ole võimalik teda sealt välja peletada.  Siis märkas ta kabiini pleksiklaasist kuplil väikseid auke , mis olid lastud sinna sisse peenikese puuriga spetsiaalselt  lennuki tehniku poolt, et tekkinud  klaasimõrad edasi ei läheks. Kuna Laptsinskit kätte saada ei õnnestunud ,siis otsustas ta temani teisiti jõuda, katsudes läbi selle augu tema peale sülitada. Ja ikkagi samas vaimus: “Sa igavene …. ptüi!  Kuradi …   ptüi, „ Ma sulle veel näita, ptüi!“, jne.  Et Laptsinskit ei ole võimalik jõuga kabiinist välja ajada, otsustas Viktor Matvejevits kasutada sõjakavalust. Nagu visates selle kõige peale käega, hüppas lennuki tiivalt maha, kuid peitis ennast lennuki saba taha. Kui nüüd Laptsinski kabiini lahti teeb ja nagu tegevusjärjekord ette näeb, ennast istmerihmadest vabastama  hakkab, jõuab ta lennuki tiivale tagasi hüpata ja oma „kurjad kavatsused“ täide viia.

Kuid Laptsinski kogenud „peksupoisina“ (nii moraalselt kui füüsiliselt!) taipas  instruktori selle manöövri ära ning kabiini avamata sidus end rihmadest lahti  (nii langevarju kui ka istmerihmadest)  ja alles pärast seda avas kabiini. Kui siis Viktor Matvejevits tiivale hüppas, oli Laptsinski nagu välk teisel pool lennukit väljas maapinnal 20 meetri kaugusel. Ja nagu oli meil ette nähtud, peab õpilane pärast lendu pöörduma instruktori poole ettekandega: „Seltsimees kapten (vastavalt aukraadile), lubage saada märkusi minu lennu kohta“. Selline „distantspöördumine“ oli Viktor Matvejevitsi poolt mõistagi aru saadud kui ilmne irvitamine tema üle ning seoses sellega  järgnes kohe hirmus tagaajamine – Laptsinski ees, Viktor Matvejevits taga. Asi lõppes siiski Viktor Matvejevitsi äraväsimisega ning kusagil lennuvälja kõrval keset kartulipõldu üksteisest ohutul kaugusel sai lõpuks teoks traditsiooniline lennujärgne debriifing.  Alati teeb palju nalja  ja lõbu selline näitemäng kui sa oled selle pealtvaataja. Aga kui osaleja ?……

Jätkub…

 

Permanent link to this article: http://propeller.eava.ee/2014/01/raamatukoi-nurk-teo-kruuneri-meenutused-kuidas-minust-havituslendur-sai-3-osa/

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>